„Edinburgh [ ´edinbƏrh]!“- nii peab hääldama Šotimaa pealinna nime. Seda toonitas keeltekooli direktor Jhonny mitmeid kordi- ei mingit pehmet ja ebamäärast hääldust, vaid tugev ning konkreetne nagu Šotimaa ja selle elanikud ise.
Jõgeva Põhikooli väike , kuid monoliitne kollektiiv (kuus noort daami: Lisete, Laura, Herta, Karola, Mariliis, Kerli ja õpetajad Silja ja Jana) viibisid koolivaheajal Šotimaa pealinnas, et kosutada oma keeleteadmisi ning ahmida endasse kohalikku kultuuri, ajalugu, kevadist õiterohkust ning peaaegu vihmatut ilma. Nädala jooksul sai Edinburgh väga omaseks. Pimesigi võis maamärkide järgi ( alates Walter Scotty pompöössest monumendist Edinburghi kohal kõrguva linnuseni) sujuvalt ning eksimishirmuta linnas ringi liikuda, leida ikka uusi ja uusi avastamisrõõmu pakkuvaid nurgataguseid, parke, hooneid, mälestusmärke.
Keelepraktika nii koolis kui ka külaliskodudes andis enesekindlust ning lisas sõnavara. Meie tüdrukud oskasid olla iseseisvad, huvitunud, seiklushimulised, viisakad ja õpihimulised. Isegi nii, et kohalik giid Peter ilmselt kõigi mõtted kokku võttis: „Te olete uhkuseks oma kodudele ja koolile!“
Niimoodi siis.
Kokkuvõte: nädal jäi lühikeseks. Tahaks tagasi. Aga sel nädalal on Šotimaal ja Edinburghis nagunii külm ja vihmane ilm….
